pühapäev, 13. august 2017

AJALUGU JA ULME


AJALUGU JA ULME.  

Kirjutan loo, mis hargneb edasi teemast  -  aastad 1800 +.

See lugu koosneb enamuses kahes liinis. Mis toimus neil aastatel ja kuidas liikus info ning palju sellest infost on jõudnud minuni. 

Ühes kommentaariumis üks inimene väitis, et ta teab või on kuulnud, et kolmsada aastat tagasi toimus Maal holograafilise reaalsuse totaalne muudatus, mis muutis ära reaalsuse ja koos sellega anti meile – UUS AJALUGU – isegi miljoneid aastaid tagasi. Selline väide on enamustele inimestele muidugi absurdne ja võimatu. Minule ei ole selles midagi erilist, vaid nii palju, et kuskil on selline informatsioon olemas ja ma olen siiralt veendunud, et ükskord ma jõuan sellise infoni ka ise.

Nüüd siis praegusel teemal. Kolmsada aastat tagasi toimus mingi muudatus ja kõige reaalsem seletus minu jaoks ongi – veeuputus (sest ma näen oma silmaga tagajärgi).
Selline, absoluutne varjamine, on mulle silma hakanud juba palju-palju varem. Ja sellest pisut hiljem – kust kohast.
Kui ma vaatan vanast ajast erinevaid filme, ka kunstilisi filme, siis ma märkan igal pool seda, et enamus leiutisi ja suuremaid ühiskondlikke muudatusi on tehtud just 1800 ja hiljem.
Enamus hooneid, mis jäävad „vanemate“ hulka on ehitatud 1800 -1850.
Paljude hoonete juures, mida arvatakse olevat ehitatud palju varem ehk siis 12 – 17. sajandil, on tehtud suured ümberehitused ja just samadel aastatel 1800.
Kui võtta Vikipediast ette – Eesti kirikud, siis on vaid üksikud, mis ei ole ehitatud neil aastatel. Täpselt samadel aegadel on ehitatud enamus „koloniaal-stiilis“ hooned – üle terve maakera.
Neid hooneid on sadu tuhandeid ja nendes hoonetes kasutatavate ehitusmaterjalide (plokid ja tellised) kogu mass ulatub miljarditesse tonnidesse.

Sellel teemal on parim film :  https://www.youtube.com/watch?v=-Y_LY315XmY

Ja seda teemat ei tahagi edasi arendada.
Teine asi on selles, et kõik tänapäevased fundamentaalsed leiutised on tehtud ka, neil aastatel : aurumootorid, sisepõlemismootorid, keemia ja füüsika (tuumafüüsika) areng, elekter, arstiteadus ja mis kõik veel. Ühe sõnaga, väidetakse, et kõik see, mida me tänapäeval kasutame on leiutatud neil aegadel ja viimase aja leiutised on nende edasi arendused. Kuidas sai tehnika revolutsioon nii plahvatuslikult tekkida.
Selleks ma pöördun järgmise teema juurde.  Enne kui minna nende tegelaste juurde, kujutlegem silme ette aasta 1800.
Purjelaevad, hobused ja vankrid, metallist tööriistad, sepad ja muud meistrid, püssirohi ja eest laetavad relvad (mida pidi pikalt kahe lasu vahel jahutama). Raudtee oli üsna algusjärgus ja kaasakantavaid suure võimsusega tööriistu ei olnud üldse.
Aga ometigi leidus juba siis inimesi, kes oskasid „fantaseerida“ sellistest asjadest,  millest neil ei saanud tollel ajal aimugi olla.  Jutt on ulmekirjanikest.     

Ulmekirjanikest. 

Eelmise teema külge haagin ka ulmekirjanikud. Ulmekirjanikud ei ole tavalised inimesed, vaid pigem uurinud, õppinud ja õpetatud tegelased, vahest isegi teadlased.
Mina teen vahet kahel ulme liigil.
Tänapäevast ulmet ma eriti ulmeks ei nimetagi, vaid pigem põnevikeks (tapmine ja tagaajamine).
Hoopis parem valdkond on teaduslikum, filosoofilisem ja ilma tapmisteta ulme. Tavaliselt sisaldavad need erinevate ühiskondade kirjeldusi, teaduslike eksperimentidega situatsioone, paralleelsustes elamisi ja on veel valdkondi.
Kust need kirjanikud on saanud oma teemad ja teemade arendused, on üsna raske teada saada. See polegi selle loo teema.
Teemaks on aastaarv.
Mingil hetkel tekkis mulle tahtmine üle lugeda neid raamatuid, mida ma olin lugenud varases noorpõlves. Mõne raamatu lugemisel sain aru, et ma ei mäleta neist peaaegu mitte midagi.
Lisaks sellele oli nüüd hea tõdeda, et tänaste teadmistega saan ma aru palju rohkem, millest kirjanik kirjutab ja miks. Ma pärast poole kirjeldan mõnda väga tuntud raamatut ja mis ma neist leidsin.
Enamus kõige tuntumaid kirjanikke on aga sündinud – mis aastatel?
 H. G. Wells  -  1866 -1946. Ajamasin, Inimjumalad, Nähtamatu mees, Esimene inimene Kuul.
Jules Verne – 1828 -1905. 20 000 ljööd vee all, Reis maakera südamesse, Reis Kuule.
Aleksei Tolstoi – 1883 – 1945. Insener Garini hüperboloid, Aeliita.
Edgar Rie Burroughs – 1875 – 1950. Tarzan, John Carter Marsil.
H. Rider Haggard – 1856 – 1925. Kuningas Salomoni kaevandused.
Artur Conan Doyle – 1859 – 1930  Kadunud maailm.  

Veel  vanemaid.
 Edgar Allan Poe – 1809 – 1840.
Louis-Sevastian Mercieri  1771. „L´An 2440“ , kirjeldab ennustavalt elust 25 sajandil. Jonathan Swift 1771 , Gulliveri reisid. 

Uuema aja kirjanikke.

Isaac Asimov – 1920 – 1992. Asumi seeria ja väga palju muud. 
Douglas Adams. Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas.
Vennad Strugatsikid. Purpur punaste pilvede maa ja väga palju muud.
Ivan Jefremov. Andromeeda udukogu.
Ray Bradbury, Stanislav Lem jne, jne.
 

Teine proto-teaduslik fiction alates 17. ja 18. sajandi põhjuste ajast sisaldab (kronoloogilises järjekorras):
Kui googeldada aga - fiction, siis võib leida veel varasemaid raamatuid, kuni India Veedade ja Vimanateni välja.  Mis on siit järeldus.
Tänapäeva mõistes pole ulmes – reisimine teistele planeetidele, paralleelmaailmad, ajas rändamine jne, mingi eriline mõistmine või üllatus. Isegi neil kirjanikel, kes elasid juba aastatel 1950 ja edasi.  Siis oli kosmose vallutamine juba üsna tavaline teema. Kuid Jules Verne ja H.G. Wellsi raamatud reisist Kuule, või Tolstoi Aeliita on oma ajast tuntavalt ees. Ilma nende kirjeldusteta, mis ilmusid enne neid, ei oleks osanud ka nemad midagi sellist välja mõelda. Omaette teema on aga see, kui lugeda mõnda raamatut ja kohata seal selliseid üksikasju, mida see inimene poleks kindlalt pidanud teadma.   
Näiteks raamatus Kuningas Salomoni kaevandused, kirjeldas kirjanik kaevandust, mille hiiglasuured kivist uksed avaneisd imeliste seadmede abil.  Aafrikas, ja tollel ajal, olid vaid hobused, odad ja vibud ning eurooplastel ka püssid. Kui me tänapäeval veel arvaksime, et ulmekirjanikke on palju ja nende fantaasia “lendab”, siis tolle aja kirjanikest oleks üsna raske ette kujutada, et nad suutsid kõiki neid asju ettekujutada. Jules Verne “tuuma-allveelaevast Nautilus” ma ei hakkakski midagi rääkima, teadja taipab isegi.  
Alustaks raamatust “Kuningas Salomoni kaevandused”. See ei ole absoluutselt ulmeraamat. Imelik on hoopis see, et 19-aastane Haggard saadeti aastal 1875, Lõuna-Aafrikasse, kus ta astus erasekretärina Natali kuberneri teenistusse. See, et mees elas reaalselt Aafrikas ja kirjutas oma raamatud isiklikest kogemustest ning infost, mida kuulis (äkki ka koges). Hiljem matkas ta Egiptuses ja Mehhikos ja naasis Inglimaale märkimisväärsete muljete ja teadmiste pagasiga maadest, kus ta oli viibinud.  
  Väljavõtteid raamatust.
“Mäed  on täis koopaid ja nende vahel sügav kuristik. Sinna läksid muistsel ajal targad mehed, et sealt tuua seda, mida nad meie maalt otsima tulid, kuigi me ei tea, mis see oli, ja sinna Surma koopasse maetakse nüüd meie kuningad”.
“Ta osutas suure mao kujutusele, mis talle ümber keha oli tötoveeritud: mao saba kadus looma avatud suhu just puusa kohal”.
“Tema sõnade peale tõstsin lambi ja me märkasime, et raske kiviplaat kerkis aeglaselt, kadused üleval kaljusse, kus kahtlemata oli mingi õõnsus, kuhu ta parajast sisse mahtus. Kaljuplaat oli paraja ukse leiune, umbes kümme jalga (3 m) kõrge ja vähemalt viis jalga (1,5 m) paks. Ta kaalus oma kaks-kolmkümmend tonni ja pandi nähtavasti liikuma lihtsal kangipõhimõttel mingi vastukaalu abil, samuti nagu avaneb ja sulgub tavaline moodne aken. Ükski meist ei näinud, kuidas seadeldis töötas”.  
“Pärast seda kui need, kes kivid (teemante – milleks aga aafrika pärismaalastele teemante vaja oleks, ei vaja tänapäevalgi pärismaalane kalliskive) siia peitsid, kiiruga põgenesid ja oma vara maha jätsid, on inimese jalg vaid üksainus kord siia sisse astunud. Lugu varandusest käis põlvest põlve rahva suus, kes elasid siin iidsetest aegadest peale, kuid keegi ei teadnud, kus kamber asub, ega tundnud ukse saladust. Aga siis sündis, et üks valge mees jõudis üle mägede siia maale, ning kuningas, kes tol ajal valitses, võttis ta hästi vastu”.
“Vaadake, mu isandad” sõnas ta, hoides lampi enda ees, “need , kes varanduse siia peitsid, põgenesid rutates. Neil oli mõttes kaitsta seda kõigi vastu, kellel olekski korda läinud ukse saladust teada saada, aga neil ei jätkunud enam aega,” ja ta näitas meile suuri tahutud kiviplokke, mis kahes kihis, umbes kahe-kolme jala kõrguselt, olid laotud risti üle läbikäigu ilmse kavastsusega seda kinni müürida. Käigu seina ääres olid samasugused plokid valmis pandud ja, mis kõige imelikum, seal oli ka mördikuhi ja paar kellut. Viimati nimetatud tööriistad, niipalju kui mul aega oli neid silmitseda, paistsid nii kujult kui valmistusviisilt olevat samasugused, nagu neid töölised tänapäevalgi tarvitavad.”
Nüüd teisest ulmekirjanikust – Jules Verne. Kuigi enamus inimesi ei tea mitte midagi tema raamatu sarjast – “Maast Kuule” ja “Ümber Kuu”. Paljud pole lugenud ka “Reis maakera südamesse”.  Ma ei tea ka raamatu "Vingt Mille Lieues sous les mers" ("Allveelaevaga ümber maakera") (1870) sisust. See ei ole raamat „20 000 ljööd vee all“.
Kuid mul on olemas Jules Verne „Maailma isand“. Raamat, milles on konstrueeritud masin, mis sõidab mööda maanteed, lendab õhus ja sukeldub vee alla. Üsna sarnane raamat on  Maurice Moraine „Maailma valitseja“. Eesti mees nimega Aleksander Sipelgas; ja miks mul on selline tunne, et ta sai inspiratsiooni just Jules Verne raamatust. Samas, eesti mehe raamat on nii ulme kui üldse veel olla saab, sest selliseid relvi ja tehnilisi lahendusi sellel ajal ei oleks kindlasti tohtinud olla.
Raamatus „Kapten Granti lapsed“ on aga ulmeväline teema, mis läheb mõneti kokku ka tänapäevase ajaloolise „ajupesuga“ ehk „Ruudukujulise Kuu teooriaga“. Kui piisavalt palju, ja „tarkade“ inimeste poolt, kirjeldada absurdsusi, siis mingil hetkel hakkavad kõik seda uskuma.
Raamatus on koht, kus seltskond seikleb Austraalias ja nad kohtavad kohalikku poissi, kes on koolis saanud auhinna geograafia tundmises. Tekst on pikk ja ma kirjutan vaid huvitavamad kohad. Prantsuse geograafia ühingu liige Paganel eksamineerib austraalia pärismaalasest geograafiat tundvat poissi nimega Tolinee.
„Okeaania jaguneb Polüneesiaks, Melaneesiaks, Mikroneesiaks ja Meganeesiaks. Peamised saared on: Austraalia, mis kuulub inglastele, Uus-Meremaa, mis kuulub inglastele, siis Ghatham, Auckland, Macquarie, Kermadec, Makin, Maraki ja teised saared, mis kuuluvad inglastele,“ hiilgas Tolinee.  
„ Hästi,“ vastas Paganel, „aga Uus-Kaledoonia, Sandwichi saared, Mendana saare, Paumotu?“
 „Need saared on Suurbritannia protektoraadi all. “ 
 „Kuidas! … Suurbritannia protektoraadi all!“ hüüatas Paganel. „Mulle tundub, et vastupidi – Prantsusmaa…“. 
 Jätan vahele kuidas Tolinee teadis, et Aasia kuulus inglastele, ka Aafrika ja Ameerika. Edasi läheb jutt Euroopale. 
„Jah Euroopa! Kelle oma on Euroopa?“ küsib Paganel. 
 „Euroopa on inglaste oma,“ vastas laps veendunul toonil.
„Aga millest koosneb inglaste Euroopa?“

„Inglismaast, Šotimaast, Iirimaast, Malta, Jersey ja Guernesey saartest, Joonia saartes, Hebriididest, Shetlandi ja Orkney saartest…“ 
 „Hästi Tolinee. Kuid on veel teisi riike, mida sa unustasid mainida.“
„Missugused, sir?“
 „Hispaania, Venemaa, Austria, Preisimaa, Prantsusmaa…“ 
 „Need on provintsid, mitte riigid,“ ütles Tolinee. 
 „Tohoh!“ hüüatas Paganel.
„Kahtlemata, Hispaania pealinnaks on Gibraltar. Prantsusmaa on Inglise provints, Pealinn – Calais.“  
Ja natuke läks seda teksti  veel edasi,
mille peale geograaf Paganel jalutas mitmeid tunde metsa all, ning Paganeli naerupahvatusi kostis ikka veel metsharakate summutatud laulu sekka.
Mis on siis selle, varsti juba saja aasta jooksul muutunud, midagi, hullemaks on läinud. Kaks ilmasõda korraldati ilmselt just sellel eesmärgi, et lõhkuda ära võimalikult palju veeuputuse eelse super- tsivilisatsiooni jälgi, põletada ja hävitada raamatuid ning muud infot. Ega ilmaaegu kirjutanud ulmekirjanik Ray Bradbury raamatut „Fahrenheit 451“. Neid „lihtsaid jutukaid“, mis sisaldavad endas pööraseid teadmisi, mida me tänapäeval peame fantastikaks, on üüratu hulk. Mina kirjeldan siin vaid mõnda, mis tunduvad teema kohased.
Üks teema, mida paljud teavad on – Hüperborea. Selles loos, kus ma kirjeldasin ja näitasin vanu maailma kaarte on hästi näha, et teatud ajal asus Põhja-Poolusel eriline maa – nelja jõe ja suure ümmarguse „auguga“. Sellest pisut Venemaa poole oli väidetav Hüperborea oma super-tsivilisatsiooniga. Hüperboreast olen kuulnud isegi reisigiidilt väljendit, et – Apollo käis suveti Hüperboreal. Ma olin sellest väitest nii üllatunud ja küsisin, et – millega. Giid vastas, et – „Kes teab, Jumalate värk“. Hüperboreaga seostub ka teine teooria – Agharta ehk sisemine maa. Ka sellest kirjutas Jules Verne raamatu „Reis maakera südamesse“ (isegi eesti keeles on see olemas). Ja  Willis George Emerson (1856-1918) oli Ameerika kirjanik, Chicago ajakirjanik, advokaat, poliitik ja promootor, kes moodustas Wyomingis Põhja-Ameerika vasefirma. [1] He founded the town of Encampment, Wyoming . [1] Ta asutas linna Encampment, Wyoming . Kes kirjutas raamatu “Suitsev Jumal või Reis sisemisse maailma”. Mida saab vabalt lugeda :  http://www.aigarsade.com/Suitsev_Jumal.pdf.
Kui eesti inimene peaks neid lugusid fantaasiaks ja absurdiks, siis ta peaks endale ise tuhka pähe raputama, sest meie kuulus lauluisa on koostanud eepose, mida me kõik peaksime teadma (palju meist seda lugenudki on). “Kalevipojas” on lugu – “Reis maailma äärele”, kus kirjeldused (inimeste suurused) klapivad sõnasõnalt nii Verne, Emersoni kui ka “Gulliveri reiside”, inimeste suurustega – gigantidega. Ja isegi piibliloo Taaveti ja Koljatiga.
Hüperboreast on aga veel üks raamat – “Sannikovi maa”.  1811. aastal koostatud esimesel Uus-Siberi saarte kaardil on näidatud kaks maad, pealkirjaga “Sannikovi poolt nähtud maa”, üks on märgitud põhja poole Faddejevi ja Uus-Siberi saartest, teine loode poole Kotelnõi saartest. Terve suve Uus-Siberi saartel viibinud Sannikovi ja Hedenströmi katsed nartadega üle jää sinna pääseda ei õnnetunud, sest nad sattusid suurtele lahvandustele.  1821. ja 1822. aastal kordas saarte kaarti koostav leitnant Anjou neid katseid samuti edutult ja tuli järeldusele, et tundmatule maale võib pääseda üksnes paadiga. 1886 aastal nägi geoloog parun Toll põhja poole  lendavaid linde ja aastal 1893, oma kuulsal “Frami” reisi ajal, nägi linde põhja suundumas ka Nansen; ning nägi jääl ka polaarrebaseid, kes nii kaugel põhjas elama ei ole võimelised, kui poleks maad lähedal. Linnud lendasid põhja poole veel kuni 1938 aastani, järelikult pidi põhja pool De Longi arhipelaagi veel 1938 aastal olema keset jääd mingi lindudele suviseks elamiseks sobiv maa.
Viimaseks kirjeldan,  Louis Henri Boussenard (4. Oktoober 1847, Escrennes , Loiret - 11. septembril 1910 Orléansis ) oli prantsuse kirjanik seiklusromaanidest , mida tema eluajal nimetati "Prantsuse Rider Haggardiks "( Rider Haggard ehk siis “Kuningas Salomoni Kaevanduste” kirjanik)  raamatust:  “10 000 aastat jääs”, ühte lõiku.
Teemaks oli:  kuulsa teadlase polaaralal ärakülmumise järel,  äratati ta ellu 10 000 aastat hiljem. Kirjeldusi jälle erinevaid, kuid väga iseloomulik on kirjeldus kui professor viiakse muuseumi, kus on välja pandud ajaloolised ehk siis 10 000 aastat vanad, kuid professori eluajal kasutusel olevad esemed.   
Reisijad, Ta-Lao juhatusel, astusid edasi ja jõudsid 450 ruutmeetri suurusesse neljanurgelisse hoovi, kus professor Syntesile palju täiesti tundmatuid asju leidus, kes neist sellepärast hajameelselt oma pilgu üle libiseda laskis. Siis astusid nad portselanist ehitatud ja klaasiga kaetud suurde saali. Siin äratas Syntesi tähelepanu imelik pikergune asi, ümmarguse avausega, mis pikuti asjast läbi jooksis.
“Kahur!” hüüdis Syntesi tahtmatult. Üks neist hiiglariistadest, mida XIX sajandi inimeste hävitamiseks valmistati! Õpetatud rootslane vaatas ringi ja nägi kõiksugu asju omast ajast: siin leidusid raudteerööpad, pommid, granaadid, vagunirattad jne; kõik sümmeetriliselt korda seatud, pealkirjadega varustatud ja katalogiseeritud. Syntesi vaatles kõiki talle tuntud asju vaikides.
Heasüdamlik Ta-Lao hakkas talle asjade kohta seletusi andma. “Siin on rauaaja asjad, mis minu arvates mõni sajand teie ajast võis olla vanem. Muu seas, ma ei või selle tõelikkuse eest vastutada, sest et meie raamatud neist midagi ei kõnele ja kõik dokumendid, meie sõjakäikude aegadest alates, on meie esivanemate poolt õnnetuseks ära hävitatud. Ta–Lao jätkas: “See pilt siin kujutab teie hõimlaste sõitu saaniga, millest tunnistust annavad need pikad rasked kepid.” Seda öeldes näitas Ta-Lao kaht raudteerööbast, mille küljes veel kivistunud liiprite jälgi võis näha. “Neil jalastel sõitsid arvatavasti eellased oma põhjajääl. Nende järeltulijad kaotasid oskuse ümber töötada metalli ja tarvitavad ainult puust jalaseid. Mis teie selle restoratsiooni kohta ütlete?”
“Ma leian ta kunstliku olevat,” vastas Syntesi, kes oli muutunud nüüd tõsiseks. Ja ta mõtles iseeneses: “Huvitav, millise tähenduse annavad mu uued sõbrad granaatidele ja kuulidele, mis ameeriklaste poolt 1878. aastal tarvidusele võeti!”
  Nagu oma külalise mõtteid aimates, omas Ta-Lao inimese ilmet, kes oma teadmistes on kindel. “Vaadake neid tsilindrilisi ovaalseid keppe ja raudpalle,” ütles ta, “neid on terve tosin, pange üksikasju tähele. Kuid nüüd vaadake seletavat pilti. Mis te seal näete?” 
“Keeglit mängivaid eelajaloolisi!”  
“Ja. Meie orjadel on ka ammust ajast kirg selle tühise mängu vastu, mis muuseas nende nõrga mõistuse arenemisega on täiesti kooskõlas. Selleks võtavad nad kaksteist puutükki, millele koonuse kuju annavad ja lõbutsevad siis, neid puust pallidega ümber tõugates. Kes kõige rohkem koonuseid maha lööb, võidab. Harilikult mängiakse neljakesi. Need raudasjad on muidugi keeglid, kuid nagu näha, ei osanud rauaaja inimesed puud tarvitada. Sel kombel võib see pilt meie lastele olla oleviku ja kauge mineviku silmnähtavaks sidemeks. Eks ole tõsi, et midagi huvitavamat pole, kui nende kaugete aegade restoratsioonid, mis nendest püsinud jälgede abil meie silme ette elava pildi maalivad?”
“Jah, huvitav,” vastas Professor Syntesi muiates. Lihtsameelne Ta-Lao ei märganud irooniat, mis ta külalise vastusest kõlas ja jätkas seletusi.
“Mis sellesse suurde raudtahvlisse puutub,” ütles ta raudlauda näidates, “siis näib mulle, et teda kindlasti ohvritoomisel tarvitati. Kogu tema vorm, kõvadus, ja suurus kinnitavad seda oletust.”
“Aga miks teie arvate, et eelajaloolised inimesed muusuguseid altareid ei tarvitanud?”
 “On see siis midagi imestusväärset, et raua-aja inimesed, kes muu materjali asemel tarvitasid peaaegu ainult rauda, teda ka oma ebajumalatele ohvritoomiseks kasutasid?”
 “Ja millised arvamused on teil eelajalooliste inimeste jumaluse kohta?”
“See metallist peletis siin,” vastas Ta-Lao kahurile näidates, “on ebajumal. Kuid kahjuks on ta esialgset kuju raske ära tunda, sest et aeg teda on palju muutnud.”
“Kuid ka suure ettekujutusvõime pingutuse kaudu on selles … asjas kaunis raske leida sarnasust inimesega.”
“Kes teile ütleb, et eelajaloolised inimesed oma raudjumalale inimese kuju tahtsid anda? Ma mõtlen, see ennem ehk üks usu järele loodud sümbol…” 
“Kuid öelge, miks on ta seest õõnestatud?” küsis Syntesi, naeru vaevaga tagasi hoides.
 “Arvatavasti sellepärast, et ta vähem kaaluks. Kindlasti ma seda öelda ei või, sest ma ainult arvamuste põhjal räägin. Üldse on mälestismärkide järele endist aega üles ehitada raske. Kuid arvamuste põhjal kuuluvad need asjad, mis meie sügavalt liiva seest leidsime, rauaaja asjade hulka. Juhin teie tähelepanu selle ajajärgu imelisele iseärasusele, nimelt – luua massiivseid, hiiglasuuri asju, risti vastu oma nõrkusele ja abinõude vaesusele.“
“Ohvritoomise stseeni on teie kunstnik väga kunstlikult kujundanud,” sõna Syntesi nagu varemgi ükskõikselt, “kuid see on ju inimeste ohverdamine!”
“Hirmus suur luukerede arv, nende rauast asjade läheduses leitud, lubab seda oletust kinnitada. Kelle muu kondid võisid need olla kui mitte inimeste poolt ohverdatute omad?”
“Täiesti õige!”
“Võib-olla pole minu sõnad täiesti tõega kokkukõlas, sest maailm on nii palju muutusi läbi teinud… Kuid nüüd läheme saviasjade galeriisse.”  Meie tuttavad lahkusid rauagaleriist ja pöördusid paremale poole, sattudes suurde saali, mis oli igasuguseid saviasju täis. Saali põrandal oli … pikk vabrikukorsten. Paljud ta osad olid purunenud.
“See on,” seletas Ta-Lao, “maa-aluse kanalisatsiooni osa, mille kunagi on inimesed loonud. Nähtavasti ulatub ta vanus väga kaugetesse aegadesse, mis vist isegi raua-ajast vanem. Ta leiti sügavalt maa seest …     Lõpetades nüüd meie muuseumi ülevaadet, pöördun teie poole küsimusega; kas vastavad meie teooriad vanade aegade kohta tõele ja kas on meie uurimused sel alal seda väärt, et neid tõsised teadlased võiksid heaks kiita?”
“Mõtlen, et arheoloogilised uurimused on väga huvitavad ja õpetlikud,” oli Syntesi vastus, kes ühe häälegagi oma tõsiseid mõtteid välja ei andnud.  Ent milleks keeldus ta avaldamast teravaid vastuseid, kuna ta ometi nägi, et “peaaju” inimesed iga tema aja asja otstarvet võisid kindlaks määrata?! Tähendab, ei olnud kadunud jäljeta üksi valge tsivilisatsioon, vaid isegi elu, eluviisid ja kombed – kõik oli ununenud või püsinud säärasel kummalisel kujul, et ennem oleks tahtnud üldse kogu mineviku unustada. Syntesi jäi mõttesse : “siin on see vana-aja mõttetera – vanitas vanitum et omnia vanitas – tühisuse tühisus ja kõik tulletallamine.”      As a measure of his popularity, 40 volumes of his collected works were published in Imperial Russia in 1911.

 

 


 

7 kommentaari:

  1. Tänud! Hakkasin toodud videot vaatama ja tundus tuttav, kuigi rääkija kiirust on muudetud.
    Video all kommentaarides on ka viidatud, et video algallikale pole viidatud.
    Siin on kanal https://www.youtube.com/channel/UCNM3oQVp0yc58bs23dS_jGg
    Videot hetkel ei leidnud esimese otsinguga, kuna sinna on kõvasti lugusid tehtud viimasel ajal.
    Selle kanali tegija alati annab ka algse lingi, kus saab ise edasi lugeda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Veb raskas on ka üks paremaid kanaleid, kuid kõiki filme ei jõuagi ära vaadata

      Kustuta
  2. ayam sabung peru Live Di www.bolavita.site ! Dapat dimainkan menggunakan Android & iOs Kesayangan Anda ! Bonus Deposit pertama sebesar 10% ! Bonus Cashback 5% - 10% ! Daftar sekarang juga

    VastaKustuta