MUINASJUTT LYNDANISE-st.

Üks väike looke Tallinnast, teiste pikemate vahele. Käisime ühe sõpruskonnaga ühisel uurimisel Kiek in De Köki muuseumis ja Bastioni käikudes. 

Ma enam ei mäletagi, kas ma oma paariaasta taguses Tallinna seerias olin neid pilte teinud, kuid veelkord siis. Nendest ümmargustest kivikuulidest ei tea me siiani - mis need on, kuid üks vahva versioon on juurde tulnud. TV saates "Õhtu Kanal 2" oli saatesse kutsutud rammumehed ja vot rammumeestel ongi just sellised, erineva kaaluga kivikuulid. Ehk siis - vanal keskajal oli lihtsalt rammumehi rohkem või oli sõjameeste treeningprogrammis vastavad jõuharjutused. Võtke seda kuidas tahate - nalja nabani hakkab veel saama. 

Ametliku versiooniga on need kuulid - kahurist lastud -  ja vaid ühte kohta ning - briljantses rivis, justkui kuuliprits-pronkskahurist. 

Teine kahur kihutas raudmune aga vertikaalsuunas.

Midagi on seal kokku plötserdatud???

Üldiselt Tallinna ehitistes on ainult paekiviplokid või vundamentides on ka raudkive. Köki tornis on aga ka punast tellist näha. 

Bastioni käikude alguses on seintel jooniseid ja enne tuuri näidati - multifilmi (joonisfilm) ja eriti vaimustav oli selles sisalduv tekst. Alternatiiv-ajaloolase tõeline huumorinurk. Mina sain sealt uue termini ajaloo aegade kirjeldamisel ehk siis. Kui päris täpselt ei ole mõni aasta teada, siis on mõistlik kasutada terminit - "ühel kenal hommikul". Ühel kenal hommikul oli hopsti uus kindlus valmis. 

Imelikul kombel polnud multikas juttugi Kotka seljas ratsutavast Kalevist, kes võttis eesti naise, kes otsis koha, Kalevipoeg virutas Sortsi tagant kulda, Alevipoeg projekteeris, Sulevipoeg tassis kiva kokku ja nii saigi Tallinn valmis nimega - Lyndanise. 

Hoiatuseks, ehitage ikka linna jõudsalt edasi, muidu Ülemiste Vanake ikka veel ootab, et saaks aga vetsuketist tõmmata ja järjekordselt linn ära uputada, et ka teise-kolmanda korruse aknad oleks tulevikus jälle maa all. 

Meil oli giidiks üks üsna "teadlik" ajaloolane. Teadlik selles mõttes, et mitte ükski küsimus ei jäänud vastuseta. Ta kirjeldas meile isegi seda - kui kehvasti kuivav oli lubimört ja kuidas käikude tegemiseks pidi enne tegema puitraami, siis kivid laduma ja enne kui ära polnd kuivand, ei saanud kandvat konstruktsioon alt lahti võtta. Asi seegi ehitustehnoloogia kirjeldus.  

Igas ruumis olid laes raudaasad, mis olla vajalik mingite transportöörvahendite kinnitamiseks.  

Igas ruumis oli kinni müüritud selline ava, mille peale giid arvas need olema ventilatsiooniavad. Mis need võisid olla?, variante võiks pakkuda mitmeid. 

Ühe umbes sellise rootsi vormis mehe juures saime kuulda jällegi tuntud lugu. Bastioni käike hakkas aretama mingi "Svensson", googeldage ise kui viitsite - mis nimega, aga. Edasi aretajateks toodi "spetsialistid" - mis maalt? 

Teadagi, ehitada ja joonistada oskasid neil aegadel AINULT - itaallased.  

Käikude ringkäik lõpeb - Raidkivi muuseumis. Mina seal eriti palju "raidkive" ei näinud.

Sest enamus neid kive on - geopolümeerne betoon ja vastavalt sellele iseloomulikud töötlused. Kes hoolega vaatab, siis isegi sellel pildil on massiliselt kehva segu - augukesi.

 

Selle tüki äärtest hästi näha, et betooni valamise jäljed ja tähti ei raiutud välja, vaid kaabiti pehmest pinnasest kergelt vastavad kujundid. Millal tehtud? Pole kellelgil õrna aimugi. 

Olid seal siis sellised kamakad, kus peal igasuguseid ilustusi. 

 

Kuid küsimuse peale - Miks esiküljel pole seda - raudauku ja miks selline nelikanttoru kivi sees on? Kogus giid üsna murdosa sekundiga kogu oma fantaasia kokku ja vastas: "Tollel ajal ei lastud midagi raisku, kive kasutati mitmeks otstarbeks ja need kivid võisid olla kasutusel - veskikividena." Halleluuja. "Paekivi", mis pole paekivi ja sellest veskikivi. Mis heapärast see raud seal peaks olema ja selle kiviga jahvatatud jahu ma küll toiduks poleks tarvitanud. 

Kuna me polnud tuuril ainukesed, siis ma ei tee kunagi nii, et hakkan giidi pommitama "täiendavate küsimustega", rikuks teiste ürituse ära. Kuigi ma just kuulsin, et ka eelmisel tuuril olid inimesed küsinud - huvitavaid küsimusi. Tähendab, on teraseid inimesi veelgi. 

Kõigepealt vaadake töötlust. Mis nipiga lihvida meisliga raiutud pind nii siledaks. Paned lapi peale liiva (liivapaber) ja muudkui hõõrud.

Kui ma paar aastat tagasi käisin käikude tuuril, siis oli giidiks naisterahvas ja ma küsisin sama küsimust. Tema ei suutnud mu küsimusele "nii perfektselt" vastata. Seekordne giid oli aga teisest puust. 

Küsimus. Mida tähendavad need viimased neli sümbolit? 

Kuna me "paistsime" ajaloo tundjate moodi välja, ei hakanud ajaloolane isegi mitte hämama, et see esimene krõnkstükk peaks olema aastaarvu 1635 esimest tuhandet sümboliseeriv number. Ta kogus ennast juba paar murdosa sekundit ja hakkas seletama: "Teate, tollel ajal võis olla nii, et see konkreetne kirje pole isegi aastaarv, vaid majadele pandi - AADRESS." 

Ehk siis tema versiooni järgi - kuuenda kvartali või tänava, 35-s maja. 

Jommaijoo.    

Parim näide, et mingit tuhandet aastat pole olnud, oli 535, või midagi sellist. Tuuri alguses pidas giid ka kronoloogia alase jutluse, mille käigus ta muidugi ise ka konstateeris, et aastaarve ei saa mitte kuidagi ritta sättida, sest kronoloogiad on erinevad. Muhameedlastel on praegu mingi neljatuhandes aasta ja nii edasi igal suuremal rahval. Ka Eesti Maausulistel oli vist aastaid juba kümnetuhandega.  

Tõlgime siis - Jurjevi linna, viienda mikrorajooni, kolmanda kvartali, üheksas maja. 

Köki torni muuseumist on mul ennemaltki lugu tehtud. 

Seekord vastas vanem naisgiid - Mustpeadele, siis niimoodi. 

"Tolle aja kaupmeeste pojad ei tahtnud oma isadega sama sammu astuda, "hakkasid ärilistel kaalutlustel mässama" ja võtsid "vapiloomaks" - neegri." 

Kes veel ei tea, et kui trükite Google tõlkesse eesti keeles - neeger, siis vastuseks tuleb ükskõik mis muus keeles (inglise, saksa, soome jne)  -   …. 

Aga see katse tehke iseseisvalt, siis on imestus suurem. Juhhuuu.  

Ja "mässu" põhiideeks oli see, et nad ei tahtnud elada, äri teha jne - "Püha Jüri tapab draakonit" idee all.   

Naisgiidi käest küsisin ühe enimlevinud Eesti kaardi põhjal (mille pildi olen varemasse loose pannud ja ei hakanud uut pilti tegema), et miks Eesti kaart on niiii erinev tänapäevast. Seda vastust ei jätnud meeldegi, nõnna segane jutt oli, selle asemel, et oleks öelnud lihtsalt - Me ei tea. Aga kui oli selline kaart, mille peal Eesti on üsna tuntava kujuga.  

Siis, miks praeguse Venemaa idaosa Kamtšatkat ei suuda me kuidagi ära tunda. 

Tuletan meelde, et - KÕIK artefaktid, mis muuseumides on, on autentsed ehk ehtsad, ajaloo teaduse käsitluses õiged ja apppsoluutselt õigesti kirjeldatud. Kui ei oleks, siis nad ei tohiks ju mingite võltsingute eest raha küsida.   

Ma ise uurin kaartide pealt pidevalt ühte kindlat asja ja sellele pole ma selget vastust saanud. Kaardimõõdustik. Tsaariaegsetel kaartidel on selgelt kirjas, et mõõdustik on - verstades ja sellel ajal oli täiesti olemas erinevad mõõdud, kuigi ma ei kujuta ikkagi - milline oli nende kontrollitud ja ühtne - MÕÕDULINT. 

Kuid vanematel kaartidel on mingi - scala milliarium, või umbes nii. Liiwimaa Henriku kroonikas on tõlgitud ladina keelest - miliarium - MIILIKS. 

Sellest ja ka veel teisest vinklist küsisin Bastioni tuuri meesgiidilt (profilt). "Öelge palun, mis ühikutes arvestati mõõte - suuremaid ja väiksemaid, tollel ajal, ehk siis keskajal?" 

Selle peale jäi mees pikalt mõtlema ja püüdis väita, et mõõdustik ikka oli ja - SEDA PIDI TEISENDAMA. Me püüdsime küsida mitu korda, et kuidas? Siis ma küsisin, et - ei saanud ju iga puussepp käia aknaavade juures nöörijuppidega ja siis minna akent meisterdama. Ka selline võimalus olevat ikka võimalik olnud. Ma siis küsisin veel mitu korda, et: "Kas te teate millised mõõdustikud siis olemas olid?"  Mille peale mees lõpuks "murdus" ja tunnistas, et päris täpselt nad ei tea. 

Kuid ühele küsimusele vastas ta üsna hästi. Ma küsisin, et: "Kas Tallinna majadel on olemas ka vundamendid või on need majad laotud otse paekivile?" Majadel on kindlasti olemas vundamendid, sest tema tuttav tegeleb ehitusega ja kui vundamentidest, millede paksus on üle meetri, peab läbi vedama uusi juhtmeid või torusid, siis neid avasid on väga raske puurida. Pikad, kõvasulamiga puurid on kallid ja MIS KÕIGE TÄHTSAM. Kui selles vundamendis peaks olema veel ka neid tugevaid vanaaegseid - (super) -telliskive, siis on puurimine väga raske, sest need on väga kõvad. Mees vastas enda teadmata minu kõige "huvitavamale" küsimusele. Kuidas on vanad tellised nii kõvad?

"Kommi ka", nende riistadega - valmistati "igal ilusal hommikul" KÕIK LINNAD ÜLE TERVE MAAILMA. 

Üle terve maailma ehitati kõik linnad: hobu või härja vankritega, puust käsikärudega, kirkade, labidate, haamrite ja meislitega.