neljapäev, 24. mai 2018

RUUM JA REAALSUS.


Ma olen üsna pikka aega uurinud ühte teooriat.
See ei ole esoteeriline, vaid pigem teaduslik. Teaduslike teooriatega on see omapära, et päris teadlased püüavad püstitada mingi hüpoteesi ja siis seda kuidagi tõestada.
Kuigi paljud teadlased ei ole oma elus läbi elanud esoteeriku elutsüklit, siis nad vaatavad maailma vaid realisti pilguga.
Reaalsus aga – POLE REAALNE. Selles on veel midagi!!!! 
Selles on kolm põhiküsimust.
Kes ma olen?
Kus ma elan?
Mida ma siin teen? 
Seega. Kust kõik on alguse saanud, kuidas ja kuhu kulgeb?
Teemaks on siis, 19. sajandis elanud prantsuse matemaatik – Henri Poincare.
https://en.wikipedia.org/wiki/Henri_Poincaré
Ta püstitas mingi hüpoteesi, millest on hiiglama raske arusaada. Kuid ma leidsin üsna mitmeid film-loenguid venekeelsest Youtube keskkonnast, kus matemaatiku haridusega inimesed püüavad seda seletada.
Veel on üks huvitav seik sellega. Venemaal elab praegusel ajal üks kõige salapärasem ja varjatum inimene, kellest me pole midagi kuulnud.

https://www.youtube.com/watch?v=-56qGNDh6_k&t=1728s

Grigori Perelman on matemaatik, kes lahendas Poincare hüpoteesi ära justkui muuseas ja „läks sealt veel edasigi“. Kuidas ja kuhu, pole teada, sest tema loenguid saadaval ei ole, sest ta keelas omal ajal nende salvestamise ja hiljem ei teata temast palju. Neid loenguid, mida ma olen vaadanud on mitmeid ja nende vaatamisel läheb asi ajule - veidi „üle võlli“ ning omaette teema on see, et neid järeldusi ei arendata edasi. Miks?
Sest neil inimestel pole erilist esoteeriku kogemust.
Üks film aga, mis koosneb kolmest osast, on üsna mõtlemapanev. Püüan seda siinkohal veidi tõlkida.

https://www.youtube.com/watch?v=Du4UgXdQdfk

https://www.youtube.com/watch?v=u-ys_-y-Z6U&t=248s

https://www.youtube.com/watch?v=RW4xnEoTA-g&t=554s

Kahe esimese osa tõlkimine ja arusaamine on pisut kergem, kuid kolmanda osaga on raskusi, sest see eeldaks ruumiliste kujundite joonistamist ja väga head kujundlikku mõtlemist. Aga ma siiski püüan. Kes tahab võib veidi aju ja ruumilist mõtlemist arendada. Kui miski jääb arusaamatuks, pole hullu ja äkki saate lõpupoole, minu „tõlgendustest“, midagi ka enda jaoks. ESIMENE OSA. 
Fundamentaalsed grupid. 
Kui kujutada ennast ja oma liikuma hakkamist ette nii, et sinu küljes oleks justkui üliveniv kummipael.
Liikuma hakkamisel see venib ja kui liikuda nii, et see liikudes kuhugi „külge ei haagi“, siis lähtekohta tagasi saabudes tõmbub see kokku tagasi. Kui aga me liikumisel läheme ümber ühe puu või maja, siis tagasi tulles see kokku enam ei tõmbu.
Seda nimetatakse fundamentaalseks grupiks (ja ärge minu käest küsige - miks neid asju just nii nimetatakse).
Fundamentaalne grupp võib seega olla 0 (null) või mitte null.
Null on siis, kui ei haagi millegi taha.
Edasi, tuleb ära seletada veel kaks vajalikku terminit või omadust. SIDUSUS ja SULETUS. 
SIDUSUS – jooneline side. 
Kus ma elan?   Selleks tuleks otsida – kedagi teist. Kui hõigata – piisavalt kaugele (lõpmatusse) ja on piisavalt aega (igavik), siis kõik, kes sind kuulevad – roomavad lõpuks kohale.
Kui „kohale tulevad“ kõik, kes saavad tulla ja nad on siin, siis see tähendab, et – kõigil oli jooneline side.
Kui üks tulla ei saa (istus kuskil üksikul saarel), siis väli ei ole - Joonelise Seosega.
SULETUS. 
Ülimalt lihtsalt seletades. Kui meil oleks piiramatu aeg ja „piiramatu pintsel“ ning me üritaksime meid ümbritseva ruumi - täiesti  ära värvida, siis mingil hetkel jõuab värvija ÄÄRENI. Ja seega on see ruum piiratud ehk suletud. 
Ma ei hakka väga pikalt kogu materjali ära tõlkima, kes viitsib ja vene keelt jagab, võib ise uurida. Ühte loengut, kus kaks noort matemaatikut poolteist tundi seletavad nii, et juhe kokku jookseb, ma polegi lõpuni viitsinud vaadata.
TEINE OSA. 
On siis kolm tingimust:
1. SIDUSUS –  iga kahe punkti vahel on jooneline side.
2. SULETUS -  kui saab kogu tasandi „ära värvida“ ja sellel on seega piirid. 
3. FUNDAMENTAALNE GRUPP - kui sellel tasandil saab tagasi tulla ilma, et ei haagiks.
Fundamentaalne grupp on - triviaalne ehk null, kui millegi taha ei haagi ja mittetriviaalne ehk mitte null – kui haagib.
(Ma olen ikka imestanud, et miks arvutitööstus kasutab ühte ja nulli).
Kui nüüd uurija uurib TASANDIT (kahemõõtmelist)  ja selgub, et territoorium on:
1. seotud,
2. suletud ja
3. fundamentaalne grupp – on triviaalne.
Kuidas see väli välja näeb?
See on kahemõõtmeline territoorium – KAHEMÕÕTMELINE SFÄÄR / KERA - S2 (nüüd läks juba keeruliseks).
Matemaatikute mõttes võib tasandit „muljuda“ ja „kausiks suruda“ ja otsad kokku tõmmata nagu jahukoti suu ning seda – topoloogilises mõistes.  Kuidas kahemõõtmelisel sfääril olles näeks me ümbrust - ?
Me ei tea, sest me pole sellisel tasandil elanud. 
KOLMAS OSA.
Kuid edasi läheks – KOLMEMÕÕTMELISE RUUMI JUURDE.
Oletame, et uurija sattus kuhugi tundmatusse – kolmemõõtmelisse ruumi. Samad tingimused kehtivad ka siin.  Kui on jällegi sidusus, suletus ja on triviaalne, siis see ruum on – KOLMEMÕÕTMELINE SFÄÄR - S3.
Sellel sfääril olles näeme me tasandit – kahemõõtmeliselt.

Et näha kahemõõtmelises ruumis kahemõõtmeliselt, peaks me omama kolmemõõtmelist nägemist.  

Kolmemõõtmelises ruumis me ei näe kolmemõõtmelist sfääri, selleks me peaks omama neljamõõtmelist nägemist.

Tabel – sfäärid ja kettad.
Kahemõõtmeline sfäär on seega – „pall“.
Milline oleks ühemõõtmeline sfäär – see on ring.
Mis on 0 mõõtmeline sfäär? – see on kahe punkti vaheline ruum (sest igal sfääril peavad olema piirid).
Milline on formaalselt kolmemõõtmeline sfäär – pole aimugi.

Nüüd KETAS.
Ühemõõtmeline ketas on ruum kahe punkti vahel.
Kahemõõtmeline ketas on selline, mis mahub kolmemõõtmelise sfääri sisse. Kolmemõõtmeline ketas on – kera ehk sfäär.
Põhimõtteliselt võib olla n–mõõtmelised sfäärid ja kettad.

Seega.

1-mõõtmelise ketta piiriks on 0 sfäär ehk kaks punkti.

2-mõõtmelise ketta piiriks on 1-mõõtmeline sfäär ehk ring.

3-mõõtmelise kette piiriks on 2-mõõtmeline sfäär.

4-mõõtmelise ketta piiriks on 3-mõõtmeline sfäär.
Enam keerulisemaks (hullemaks) ei tõlgi, vaid panen siia Poincare hüpoteesi.
KUI ME ELAME KOLMEMÕÕTMELISES MITMEKESISUSES, MIS ON SEOTUD, SULETUD JA OMAB TRIVIAALSET FUNDAMENTAALSUST, SIIS SEE ON  KOLMEMÕÕTMELINE SFÄÄR.
Ehk milles konks on?
Juhul kui kahemõõtmelisel kettal on äärest iga punkt teistega seotud, siis moodustub sellest  Kolmemõõtmelise sfäär, ehk siis - pall peab olema seotud.
Kuid Kolmemõõtmelise ketta ehk sfääri "ääri" ei saa muudmoodi omavahel siduda kui - ühte punkti.
Sai keegi aru?
Kui me tahaks elada kolmemõõtmelisel sfääril, siis me elaks - ÜHES PUNKTIS!?!?.  
Ajalooliselt on aga kummaline, et teiste mõõtmete kirjeldused kirjeldati ära varem, kuid kolmemõõtmelise ruumi kirjeldus saadi ära kirjeldatud üsna hiljuti.
Vaevalt mõnikümmend aastat tagasi (Perelmani poolt) ja sada aastat ei leidnud teised matemaatikud sellele lahendust. 

Kõik saab alguse - mõõtmetest. Meie näeme OMA SILMADEGA vaid kahemõõtmelisi objekte. Kui sa vaatad risttahukat otse, siis sa ei näe kolmandat mõõdet ehk paksust. Selleks peaks sul olema röntgensilmad, et näha läbi objekti.
Kui meie mõistes on olemas - kahemõõtmeline tasand ja kolmemõõtmeline ruum, siis me võime eeldada, et on olemas ühemõõtmeline ruum ja  0 mõõtmeline ruum, samas ka viiemõõtmeline ning n-mõõtmeline.

Kahemõõtmelisel tasandil "elav objekt" näeb ainult kahte ehk ka siis kolme kujundit.
Punkti,
joont ja
joone erivormi - kiirt. 
Iga muu kujund "külje pealt" vaadates (ring, ruut) on ikkagi vaid  lõik - joonest.
Ühetasandilist mõõdet me ei kujuta üldse ette, kuid seal võib nähtav kujund olla vaid - punkt (ilma ruumita punkt).
Kuigi ka siin läheb asi, jamaks, sest ka punkt pole olematu täpp, vaid üliväikese mõõtmega lõik aga see selleks.
Mis 0-tasandil toimub, pole jällegi arusaadav.
Meie "pind", kus me elame, pole kolmemõõtmeline ruum, vaid kahemõõtmeline tasand ja inimese silm seda kolmandat mõõdet ei näe. Samas me elame kolmemõõtmelises ruumis, mida nimetatakse - kosmiliseks ruumiks. Me peame tihti selgitama, mida me mõtleme ruumist, kus me elame. Maa pinda või kosmost.
Selleks et seletada, kuidas me seda ikkagi näeme on kaks võimalust.
1. Selleks, et näha kolmandat mõõdet on meie "süsteemis" - AEG. Me liigutame/vaatleme ajas ehk teise nurga alt.
2. Ja teine. Meie aju töötleb selle arvutisüsteemiga - ajuga: vanade kogemuste, valguse ja varjude mänguga ning õpitud automatismidega ning TÖÖTLEB (kujutab ette) selle kolmemõõtmeliseks. Isegi siis kui sa katsud ruumilist objekti, ei tea sa milline on kolmas mõõde ehk siis objekti paksus. 
Kolmanda filmi seletus selgitab ära ühe põhitõe.
Inimese silm näeb REAALSEST RUUMIMÕÕTMEST - üks tase allapoole. Ehk siis. Me näemegi kolmemõõtmelises  ruumis - tasandit - kahemõõtmelisena.
 Ja on veel üks võimalus. Kolmemõõtmelises ruumis ehk siis maapinnast teatud kõrgusel - kus enam ei haagi, muutub elu ruumiliseks. Lennukiga lennates ei haagi mitte midagi ja me oleme praktiliselt maapinna tasandist - vaba. 
Selleks, et elades kolmemõõtmelises ruumis ja näha kolmandat mõõdet, on vaja nägemist - üks tase ülespoole ehk röntgen nägemist. Selline nägemine ja ka selline keha on neljandas mõõtmes ehk ilmselt seletab see ära olemid, kes on meile nähtamatud, kellede kehad on hõredad, läbipaistvad ja võivad liikude läbi materiaalsete ainete. Sealt võivad olla ka meie kartused - kummituste ja tulnukate kohta. Selline näide on Isaac Asimovi ulmeraamatus - "Jumalad Ise", hõredatest olenditest.
Kuna planeete ja kosmost pole ilmselt olemas (sellisena nagu meile kirjeldatakse) ning kogu ELU käib ilmselt - SIIN JA PRAEGU, erinevates tihedustes ja sagedustes, siis meie näeme objekte - endast alla poole.
Ehk, me näeme - läbi õhu ja saame ka käia, ning sama on ka veega. Me saame läbida vett, kui tihedat materiaalset objekti, kuid mille sagedusest me saame läbi, erinevalt kivist ja puust.
Üleval pool meid ehk siis vähem tihedad olendid on - meie kõrval, meile nähtamatud ja nad saavad läbida ka meile läbitamatuid materjale.
Ma sain sellise tunde enda sisse siis, kui ma tõlkisin - "Tsaariarmee ohvitseride õpikut aastast 1897". Seal on need kirjeldused olemas, kuigi see on kirjutatud Vene Õigeusu baasil ja seega ei ole puhas tõde, kuid kirjeldused on ägedad.
Selliseid episoode on kirjeldanud väga paljud ulmekirjanikud - H. G. Wells raamatus - "Inimjumalad". 
Kas keskkond, kus me elame on - tasand (Lapik Maa), ruumiline kujund (Pall), hologramm, virtuaalne mäng, Looja looming (enda sisse - PUNKTI - 0 tasandile),  või veel midagi. Ilmselt me ei saagi seda teada. Kuid põnevuseks ja "ajumängudeks" kõlbab see tegevus küll.

Mis oleks sellest ka praktilist kasu. Kõik mis "siin maailmas" toimub, on meie endi teha ja sõltub meie tähelepanust.  Ja meie igapäeva elus on kõik seotud selle tähelepanuga ning kõik meie tegevused, ja tegevused mida meiega tehakse - tehakse just selle TÄHELEPANU köitmiseks.
Ma ei hakka rääkima kuidas kõik (absoluutselt kõik) meie lähedased, poliitikud, ametnikud jne näevad vaeva sellega, et hoida meie tähelepanu just sellel - mida NEILE vaja on.
Miks ei saa oma elu elada nagu me ise tahame ja peame tegema neid asju, mida PEAB TEGEMA.
Räägin siis mõnest asjast. On veel üks film matemaatikust, kes seletab - PEEGLIT.

https://www.youtube.com/watch?v=j_bHftN-B6A

Kui me sõidame autoga, siis meie taga sõitva kiirabi auto kapoti peale on AMBULANCE/KIIRABI kirjutatud tagurpidi. Miks?
Enamus inimesi vastavad automaatselt - auto sisepeegel keerab kiirabiauto teksti teistpidi.
Meile on räägitud, et peegel keerab teksti teistpidi või siis isegi seda, et meie silmalääts keerab pildi teistpidi.
Aga tuleb välja, et - peegel ei valeta ja ei pööra midagi teistpidi.
Seiske peegli ette ja tõstke üles oma parem käsi ja vaadake, kus pool see on - paremal pool. Kui me kirjutame teksti ja loeme seda peeglist, siis tekst ei ole peeglis mitte teistpidi, vaid me enne ise keerasime selle paberi teist pidi. Kui me keerame selle teksti paremalt vasakule, siis tekst on õigete tähtedega (jalad allapoole), kuid vastupidi. Kui me keerame teksti ülespoole ringi, siis on tekst õigetpidi, kuid tähed on jalgadega ülespoole. 
Mis siis selles nii tähtsat on?
Osad inimesed teavad (need kes on natukene esoteerilisi asju kuulnud), et inimesel on tšakrad ja need pöörised pöörlevad. Näiteks kui inimeste kõnetšakra pöörleb ühtepidi, siis nad peaksid üksteisest ju aru saama.
Aga miks me nii palju tülitseme? Matemaatiliselt väga lihtne.
Me pöörame teise inimesega suhtlemisel endid vastasseisu ja hakkame midagi selgitama. Ja siis me usumegi, et kõik teised on lollid ja ei saa meist aru. Miks ühise maailmavaatega inimesed saavad teineteisest paremini aru - nad lähevad (kasvõi mõtteliselt) ju ühes suunas.
Miks me tihti arvame, et MEIE arvamine on õige ja mujalt tulev informatsioon on väär. Me vaatame ja kuulame seda, mis tuleb meie sisse 180 kraadi vastupidi. Sealt tulebki tihti see, et (vandenõuteooriad) enamus informatsiooni, mida me ei usu, on pööratud 180 kraadi vastupidi. 
Miks osa informatsiooni tundub õigem olema. Jälle peegel.
Peegel pöörab informatsiooni ehk pildi (vaadake käsi peeglis) ära siis - kui te olete teinud üle 90 kraadise pöörde.
Veel siis matemaatikast.
Meie tähelepanu ei saa mõjutada kui puudub fundamentaalne grupp ehk siis see - ei haagi meile külge - meil puudub huvi.
Vot selle pärast toimuvadki maailmas just need tegevused, et meie tähelepanu köita. Paljud teist on küsinud endalt, et - miks AK ja muud uudised jahuvad meile vaid ebameeldivatest uudistest????
Kõik need revolutsioonid, sõjad, poliitilised mängud kuni Lollraudtee ja Tselluloositehaseni välja.
Ja meie imestame - kuidas meie juhid nii lollid on. Aga võta näpust, pole nad mitte.
Kes teab ja on kuulnud ka midagi aineosakesetest ja lainetest, siis see viib teema veel keerulisemaks.
Aine osake - ütleme, et siis elektron. See levib eetris (vaakumit pole olemas) lainena ja sel hetkel kui me midagi vaatleme, muutub see materiaalseks osakeseks.
Ehk - oma reaalsuse loome me ise (mida keegi sellest ka ei arvaks).
Me oleme piiramatu võimsusega ja piirideta olendid.
Kuigi ka siin läheb veel keerulisemaks.
Osakesed pöörlevad mingi spinniga ja igal osakesel on veel teine osake, mis pöörleb vastupidise spinniga.
Ja nii need 180 kraadised peeglid töötavad. KUIDAS? Pole ilmselt päris kindlasti teada kellelegi siin planeedil.
Ma panen siia veel ka ühe viite filmile, kui keegi viitsib oma ajusid ragistada - milline võiks olla neljamõõtmeline maailm - kus inimene näeb siis kõike kolmemõõtmeliselt.

https://www.youtube.com/watch?v=j_bHftN-B6A

Kõige sellega seoses on mul veel üks arvamus, mida ei taha aktsepteerida igasugused sellised inimesed, kes väidavad, et on olemas - Selgeltnägemine. Mingit SELGELT - nägemist pole olemas.  Selgeltnägijad ei näe midagi ja ammugi selgelt ning enamasti panevad nad ka silmad kinni. 
Olemas on ekstrasensoorsus ehk siis "nägemine" teisel tasandil (teistel tasanditel), tunnetamine teisel tasandil. Kuid eelkõige on ekstrasenss just see inimene - kes on juba ammu keeranud ennast vähemalt 180 kraadi ja näeb pilti enda ette, mitte enda ümberpööratud peegelpilti (miks ekstrasensid vahivad alalõpmata peeglitesse?).

Mis värki meil siis veel käib.
Ühele lühikesele ajaühikule mahtusid mul mitu episoodi, mis pani mind "sildistama" meie elu kui - NÄLJAMÄNGUD.
Noh esiteks see, et pidevalt kohtan ma inimesi kellel pole raha. Nad püüavad seda juurde saada ja eriti unistavad sellest, et - kogu maailma raha võiks olla nende madratsi all.
Siis oli kuskil inglismannide maal mingi - PULM.
Üks õhtu tuli telekast jäähoki finaal ning kõige lõpuks ma otsustasin ära vaadata filmi - Näljamängud.
Ma olen seda filmi teadlikult ignoreerinud, kuid keegi kunagi soovitas vaadata, et - on mida vaadata. Ja oligi.
Meie elu ongi nagu selles üsna jõledas filmis.
Alalõpmata vaesuse, sõdade, tapmiste ja - eliidi orgiatega.    


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar