Ühel päeval köitis mu tähelepanu ühe
ürituse kuulutus, mingisuguse Ernst Mayri
tõlgitud raamatu tutvustus Tartu Loodusmuuseumis.
Loodusloo tundidest ma kooliajal
suurt miskit ei pidanud ja ega ma sellest tänasenigi palju rohkemat ei tea kui
tavaline muugi inimene.
Aga kuna miskit ei toimu juhuslikult
ja ma olengi viimasel ajal sattunud kummalistele üritustele, läksin siis ka
seekord.
Ja tagasi tulin igatahes mitte
tühjade pihkudega.
Viimasel ajal on mind huvitanud
teadlased ja mida nemad asjadest arvavad.
Kolm teadlast, üks kõrgema kraadiga
kui teine, kirjeldasid palju huvitavat.
Aga siis Ernst Mayr.
( ctrl klahv all hoida ja klõpsa
vikilehe viitele, googel tõlkega, aga aru saab).
Põhiteema teadlastel oli, et kogu
tema elutee oli üks "suur juhus" (nemad mõtlesid seda tõsiselt, koos liikide juhusliku evolutsioniseerumisega) ja üks õnnelik juhus järgnes teisele.
Veel oli
see mees veidi omapärane ja üks meie teadlastest tema vaateid väga ei pooldagi,
aga mis sa ikka teed kui nii kuulus mees ja pakse raamatuid kirjutanud (see
konkreetne raamat on tuhat lehekulge paks, aga mul jäi see ostmata, sest mul on
oma teema).
Mayri koolipõlve lugu linnuvaatlemisest
on üsna tähelepanuväärne.
Mul on üks tuttav linnuvaatleja ja
vahest kui kokku saame, küsin ka sellest.
Linnuvaatlemine ei ole mingi jobude
harrastus, vaid pigem isegi sport. Niipea kui keegi kuskil Eesti nurgas mõnda
haruldast lindu näeb, niipea kihutab kogu huvitatud seltskond autodega seda
lindu binoklitega jahtima.
Korraldatakse ka võistlusi, mis meile
tunduvad arusamatud, kuid … On üks väga
tähelepanu vääriv seik selle juures.
Linnuvaatlemine ja ka võistlused
käivad absoluutse aususe põhimõttel. Igaüks loendab erinevaid linde ja
sealjuures keegi ei lisa midagi sellist, mida ta näinud ei ole. Selline ausus on muudel spordialadel üsna
olematu omadus.
Täpselt samamoodi ei usutud ka Mayri koolipõlve
linnuvaatlust ja ta pidi tõestama, et tunneb linde ja esitas oma linnuvaatluspäevikud (loe tõlkest).
Mayr oli muidugi evolutsionist, aga
see las jääb sinna kus ta on, sest teema on muus.
Üks asi mis meile võib tunduda
imelikuna, kuid Mayri ei tahetud tunnustada selle eest, et ta luges
teaduslikuks meetodiks ka – vaatlust.
Mitte vaid katseid, eksperimente ja
bioloogia matemaatikat. Teaduslikud bioloogilised tõestused ei saa olla
vaatluse põhised, üsna kummaline!! (nagu teaduses ikka aga, et bioloogias). Aga aitab Mayr-ist.
Mul endal oli aga selline värk, selle
bioloogiaga, et ma just olin vaadanud mingit tsaariaegset raamatut loomadest ja
eriti veel sellistest loomadest, mida pole enam – EGA TOHIKS KUNAGI OLEMAS OLNUD
OLLAGI.
Ja siis sellel üritusel tekkis minu
pähe kummaline küsimus.
Kuidas me saame võtta tõeks (just uurimise eesmärgil) – vanu raamatuid
ja tolle aja teaduslikke ülestähendusi, kui selliseid fakte ei ole enam olemas.
Peale üritust läksin ma siis ühe
kraadiga mehe juurde ja küsisin umbes nii.
Kui on olemas arhiivi kinnitusega
sada aastat vana raamat ja see sisaldab pilte neist loomadest, keda me ka
tänapäeval ära tunneme. Kas siis see raamat on õige? On, oli vastus.
Kuid kui selles raamatus on veel
neile loomadele lisaks üsna palju selliseid, mida enam ära ei tunne ja osad
üsna müstilised. Selle peale kaks teadlast vaatasid üksteisele otsa ja nad
peaks seda raamatut oma silmaga nägema, et otsustada.
No igatahes ma tean, et kui ma neile
seda raamatut näitaks, nad klassifitseeriksid selle – võimatuks.
Ei aidanud ka väide, et kui oma
silmaga pole näinud, siis on vale – päris nii see ka ei pidavat olema. Nüüd ma mõtlen,
et kas viitsin teha selle „inimkatse“ ja näitangi neile seda raamatut. Selge see,
et tulemus on sama.
Seega siis, teadlaste väitel selline
raamat, kus on pilte „võimatutest asjadest“, siis see ei ole tõsiselt võetav. Aga
huvitav - MITU sellist pilti peaks raamatus olema, et see oleks „autentselt
(absoluutselt) võimatu“.
Täpselt sama kehtib see kõikide
teiste ajalooliste uuringutega.
Kui on pilt, siis on võimalik, et on
tõene. Tihtipeale öeldakse isegi pildi olemasolul, et see on – võltsing.
Minul oleks aga vastuväide. Kui me
võtame tänapäeva raamatu ja seal olevas tekstis või pildimaterjalis on teatud
osa võimatusi ehk siis selliseid kirjeldusi, mida isegi mina võiks peapeale
pöörata, siis mitu kirjeldust peaks olema, et lugeda see raamat valeks.
Näiteks kui ma lugesin lastelaste
ajaloo õpikuid 4-5 klass, siis juba neis on niiii palju võimatusi. Keegi neid
ei vaidlusta ja isegi ei mõtle ega tahagi tunnistada.
See on üsna raske küsimus, sest
ajaloos on tõesti palju võltsinguid.
Pehmelt öeldes – ajalugu ongi üks suur ja
lõputa võltsimine, neile kellele see on kasulik.
Loo kirjutasin vaid selle pärast, et
paljud võivad minultki küsida, et kas ma kõike seda usun ka, millest siin
lugusid teinud olen.
Ei usu, kuigi on nii palju mida
tahaks uskuda, kuid napib algandmeid ja seega tulebki enamuses kasutada
kõhutunnet ja loogikat. Loogikat ja ka oma silma eelkõige.
Kui ma seda sada aastat vana raamatut
vaatasin, sest oli vist ladina keeles, siis ei pannud lemmikute ribale, sest ei
pidanud vajalikuks. Nüüd hetkel ei leiagi uuesti üles. Kui leian siis lisan
hiljem.
Oli veel üks kummalisus.
Teadlased räägivad ja tunnustavad kõike seda - mis on norm ja mida professorid kinnitavad. Seega on nende seas üsna ühene üksmeel (pime aga siiski).
Erinevalt "esoteerikutest", kes peaaegu kunagi ei aktsepteeri teist esoteerikut ja püüab alalõpmata tõeks kirjeldada seda, mida ise tõlgendab (kust iganes kanalist see siis ka tuleb).
Ma olengi tihti kasutanud sama skeemi ka näiteks uudiste kuulamises. Kuulan eesti uudiseid, siis kohe mõnda vene kanalit, liidan need mõttes kokku ja jagan pooleks ning saangi juba palju ehtsama tulemuse.
Nii teen ma ka teadlaste ja esoteerikutega.
Päris tõde me ilmselt ei saagi kunagi teada, selles elus kohe kindlasti mitte.
NB! Loodusmuuseum ise on muidugi uhke ja soe, kuid kõiki neid loomi vaadates teeb natuke nukraks, et klassitäitele lastele aetakse üsna suurt mulli ja selleks, et väikestele "looduse kroonidele" seda mulli ajada, pidid väga paljud loomad, linnud, kalad ja sitikad oma väärtusliku hinge andma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar